Sajandiga mõõdetav edumaa Viinatootmise ajalugu Eestimaal ulatub üle-eelmisse sajandisse, aastasse 1875, mil keegi Preisimaa mees, Friedrich Rappuhn, siin korraliku piiritusetööstuse käima pani. Millise viguriga mees selleks Tallinna tollaselt magistraadilt loa hankis, ei tea keegi - Eestimaa Rüütelkonna viis aastat varem esitatud samalaadse taotluse olid linnavõimud äkiliselt tagasi lükanud.
Tehase ehitamine edenes nii jõudsalt, et juba sama aasta novembris oli vabrikuhoone, pseudoromaani stiilis pikk madal maja, katuse all. See ehitis on tänini säilinud, asudes otse Tallinna südalinnas, Mere puiestee alguses.
Esimesed liitrid hüva kraami saadi siiski alles järgmise aasta septembris. Ettevõtjaile sai ka kohe selgeks, et asi tõotab prisket kasumit. Jalamaid moodustati Tallinna Piirituse OÜ, mille kõik haldusnõukogu ja juhatuse liikmed olid baltisakslased ning, ühe erandiga, aadlikest suurmaaomanikud. Selleks erandiks oli juba eespool mainitud Friedrich Rappuhn, kes, nagu hiljem selgus, oli kaugelt kohale toodud üksnes linnaisadele puru silmaajamiseks.
Et ettevõte kiiresti märkimisväärset edu saavutas, tunnistab kindlasti kõnekas fakt, et 1878. aastal tõid Pariisi maailmanäitusele saadetud tooted sealt koju "austustvääriva tähistuse".
1893. aastaks oli firma alla neelanud 168 Eestimaa, 24 Liivimaa ja 18 Kuramaa kubermangu mõisate piiritusevabrikut. Ettevõttel oli oma ostu- ja müügiladu Moskvas ning kontorid Riias, Varssavis ja Doni-äärses Rostovis. 1895. aastal laienes ühisus ülevenemaaliseks ettevõtteks, keskjuhatusega Peterburis.
Rosen & Co
Loomulikult kuulus kontserni ka Tallinna piiritusetehaste omanike ühisus Rosen & Co, mis võttis 1895. aastal Mere puiestee käitise rendile. Peagi käis tootmine sellistes mahtudes, et Rosen & Co muutus üheks kogu Vene tsaaririigi tootlikumaks ettevõtteks. Roseni piiritus ei läinud mitte üksnes joogiks, vaid seda ostsid ka Venemaa lõhkeainetehased. Samas paneb hämmastama töötajate väike arv - 1899. aastal oli ettevõttes vaid 35 töölist, 2 meistrit, 7 kantseleiametnikku, vabrikuvalitseja ja direktor.
1900. aastal sai Rosen & Co tugeva hoobi Balti kubermangudes kehtima hakanud riigi viinamonopoli seaduse tõttu. Likvideeriti firma osakonnad Lublinis, Liepajas ja Ventspilsis ning agentuurid Moskvas, Odessas, Simferoopolis, Varssavis, Minskis, Riias ja veel kümnetes teistes suurtes linnades.
Ööl vastu 8. augustit 1903 suri ettevõtte kauaaegne juht Arved Rosen, kelle järeltulijaks sai tema vend Alexander Rosen, kes oli samuti olnud pikka aega firma teenistuses. Viimase juhtimise all kujunes tehase käekäik hiilgavaks. Roseni tarmukust iseloomustab vahetult pärast Esimese maailmasõja lõppu ühel koosolekul lausutu: "Üks maailm on hukkunud, tuleb alustada uue loomist!"
Roseni ettevõte jätkas tegevust ka pärast Eesti Vabariigi sündi, hoides oma kontrolli all üle poole vabariigis tegutsevatest toorpiiritusetehastest. Tehti ka mitmeid tootmisuuendusi. Nii asutati majanduslikel kaalutlustel iseseisva tootmisüksusena likööri- ja napsivabrik "Tallinna Viinavabrik", mille kasum oli algusest peale suur ning samas ka sortiment ülirikkalik. Välismaale saadetavate pudelite siltidelt võis lugeda "Baron Rosen`s wodka", kõige kuulsamaks kõikidest kaugtellijaist peeti aga tuntud inglise kirjanikku Herbert Wellsi.
1927. aasta jaanuaris avati Rosen & Co parfümeeriaosakond, mille rikkaliku toodanguvalikusse kuulusid sellisedki nimetused nagu näiteks "Poudre de ris" (naerupulber) ja "Kolmekordne kölnivesi". Ettevõtte toodangu nomenklatuurist saab aimu, kui märkida, et 1940. aasta algul oli tootmises ainuüksi Roseni nimega seonduvaid marke vähemalt kakskümmend: Roseni konjak, Brandy Rosen, Pomerants Rosen, Vodka Rosen jne.
Inimesed tahavad napsi võtta ka sõja ajal Saatuslikud sündmused 1940. aasta suvel tõid kaasa Roseni viinatööstuse natsionaliseerimise ja see allutati ENSV Kergetööstuse Rahvakomissariaadile. Võimu vahetumise, kuid mõistagi ka uue ja kogenematu juhtkonna saamatuse tõttu, tekkis peenviinaosakonnas peagi suur toorainepuudus. Varem oli laos olnud 93 (!) liiki toor- ja maitseainet, nüüd küündis see arv vaevalt paari tosinani.
Samal ajal levis Eestisse Nõukogude Liidule tollal nii iseloomulik pudelipuudus, mis ei jätnud oma mõju avaldamata ka viinatööstusele. Kauplustes müüdi alkoholi vaid sellele, kel vahetustaaraks tühi pudel vastu anda.
Sakslaste saabudes võtsid viimased olukorra jalamaid oma kontrolli alla, pannes tehase etteotsa Saksamaalt tagasi pöördunud käitise endise pearaamatupidaja Patric von Dellingshauseni. Värava kohale kinnitati ka uus, saksakeelne nimesilt - ja viinaajamine käis taas edasi. 1942. aasta viimase kolme kuuga tootis ettevõte kokku 34 171 liitrit piiritust ja peenviina.
Tootmine sakslaste käe all jätkus peaaegu nende lahkumiseni 1944. aastal. Äraminek oli sedavõrd kiire, et ei jõutud minema vedada ei toodangut ega purustada tehase sisseseadet. Ka ei toimunud võimuvahetuse ajal röövimisi, vargusi ega lõhkumisi. Teada on vaid üksikuid juhtumeid, kui kangema kraami juurde kippujad püüdsid tehase territooriumile hiilida. Peale seda, kui tehase oma kontrolli alla võtnud polkovnik Vassili Võrk oli andnud käsu viinavaraste pihta tuli avada, ning kolm neist tõesti mahagi lasti, jäid sellised katsed ära.
Liviko sünd 19. sajandi lõpul kuulutati Venemaal, mille koosseisu Eesti siis kuulus, välja riigi viinamonopoli seadus. Seoses sellega pandi 25. septembrit 1898 Vene tsaari käsul pidulikult nurgakivi Kroonu Viinalaole Tallinnas. Et just selles hoones asub tänini AS Liviko tootmiskorpus, loetakse seda kuupäeva AS Liviko sünnipäevaks.
Pärast Esimest maailmasõda asutati iseseisva tootmisüksusena Likööri-ja Napsivabrik. Rikkalik sortiment ja suurepärane kvaliteet tagas püsiva klientuuri Eestist kaugemalgi: Baron Rosen's Vodka tuntuim tellija oli inglise kirjanik Herbert George Wells (1866-1947), kellest sai siinse viina suur austaja pärast oma külaskäiku Eestisse 1937. aastal. Pärast Teist maailmasõda mõlemad tehased ühendati, omanikuks sai riik ja nimeks Tallinna Likööri- ja Viinatehas.
Kogu järgneva nõukogude aja täitis ettevõte riiklikku tellimust, hoolitsedes inimeste janu kustutamise eest üle piiritu kodumaa. Ja see janu oli teadupoolest vägagi suur. Sellele vastavalt oli aasta-aastalt üha suurem ka toodetud tulivee hulk.
Võiks arvata, et seoses lugematute võimuvahetustega väikeses Eestis viimase sajandi jooksul on ka Liviko käekäik olnud tulvil dramatismi ja värvikaid üksikasju. Tegelikkuses on aga kõik üleminekud viinavabrikus toimunud kriitiliste vahejuhtumiteta.
1. jaanuar 1971 on üks oluline verstapost Eesti alkoholitootmise ajaloos. Sel päeval moodustati Tallinna Likööri- ja Viinatehasest ning reast väiksemast piiritusevabrikust tootmiskoondis Liviko. Legend, mida tänapäeval jätkab vähemasti sama tõhusalt AS Liviko, oli sündinud. Liviko on vanim alkohoolsete jookide tootja Eestis ja säilitanud ka tänapäeval turuliidri koha.
